Raamat: Krimi eri "Valede mäng", "Hickory Roadi saladused", "Monogrammimõrvad" ja "Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud"

Tervitus!

Taas raamatuid.

Pealkiri: Valede mäng
Autor: Clare Mackintosh
Kirjastus: Pegasus
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 4/5

Ootuse ei olnud millegipärast kõrged ning valitud sai raamat suht hetke ajendil. Aga kogemus osutus meeldivaks üllatuseks. Nii krimka kui kogu ümbritsev sotsiaalne tugi- ja tausta pool süžeest oli üpris kaasahaarav, edukalt omavahel lõimitud ning tasakaalus, ja kumbki ei tundunud nõrgem või kohatum või sunnitud. Mõlemad toimisid köitvalt ja aitasid koostöös hoida tähelepanu. Mulle meeldis kuidas tegelased ei tundud, et nad on ühedimensioonilised papist väljalõiked ning pea kõik karakterid olid kuidagimoodi erilised, meeldejäävad või siis iseloomukad. Iseäranis peategelased. Meie kangelanna, Ffioni, ja Leo vaheline romanss ei jätnud muljet kui millestki suvakast ning sisse surutust, et tegelasi realistlikemaks teha, vaid mulle päriselt läks nende kurmaaž korda. See tundus orgaaniline ja seal oli usutavat konflikti ning nunnusust. Tavaliselt ärritavad mind detektiivilugudes need tapmiste kõrvale punnitatu romantikad. Pean vist ikka sarja esimese osa kätte võtma, et teada saada, et kuidas paar alustas. Ffion oli huvitav tegelane, eriti naise minevik ja suhted ema, tütre, eks-abikaasa, ning koera, Dave'iga, kes oli vaielamatult loo kangelane. Tegevus toimub väikses külas Walesi ja Inglismaa vahel ning mulle läks väga peale ka selle omapärase atmosfääri ja olukorra tabamine kirjeldustes, taustas ja tegemistes (nt peavad mõlema poole politseid koostöö tegema kui midagi leiab aset piiri peal). 

Krimiliinis leidus tsipake enam klišeelikke aspekte ning tuli ette natuke karikatuursemaid tegelasi, kuid kõik toimis ja klappis koondtulemuses kenasti. Oli põnev, et mitmed karakterid olid omavahel seotud või tundsid üksteisi, mis tegi potentsiaalsete mõrvamotiivide ringi ja suhtepinged kaasahaaravamaks. Boonus oli seegi, et mul ei läinud kaua aega, et meelde jätta, et kes on kes, sest kui on palju tegelasi, siis vahepeal võib sisse elamise sigrimigri olla väsitav ning on tüütu mõelda, et oot, kes see nüüd oli ja mis tema lugu. Fookuses on seekord tõsielusarja kontekst ning, arvestades kui palju draamat nad alati pakuvad, siis võib eeldada, et kaamerate taga leidub seda enamgi kui ekraanile jõuab. Ports tegelasi on pettusega kaasatud sarja, kus hakatakse nende kõige suuremaid saladusi avalikustama, ning selline plaan ei sobi, loomulikult, kellegile neist. Lugu ise algab ühe osaleja kadumisega ning koheselt tegelikult kedagi maha ei koksatagi. Mis oli omamoodi põnev, sest sai nuputada, et kes küll see õnnelik "võitja" on, kes hambad varna heidab. Isik ise ei oleks tohtinud väga ootamatu olla, kuid natuke ettenägematu oli aga see, kes mõrvaga hakkama sai. Mitte ülemäära geniaalne teostus ja lahendus. võrreldes paljude teiste detektiiviromaanidega, kuid igati soliidne idee, esitlus ja otsade kokku tõmbamine. Tempo oli hea, pidevalt toimus midagi, kuigi lõpp natuke venis, kuid kokkuvõttes, on tegu igati nauditava krimilooga, kus hea balanss tegelasi ja nende arengut ning pinevat mõrvaloo lahti harutamist.

--------------------------------------

Pealkiri: Hickory Roadi saladused
Autor: Agatha Christie
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2023
Minu hinnang: 3/5

Fännan Poirot ja Marple'it ning kui kuskilt kanalilt jookseb, siis alati vaatan või jätan taustaks mängima. Tahtsin kätte võtta aga mõnda Poirot juhtumit, mida ma ei olnud enne ekraniseeringuna näinud ja mis mulle, seega, täitsa värske nuputamine. Kas sellist üldse on, sest olen vuntsi sarja mõnda osa lausa kümme korda kogenud. Lugesin kokkuvõtet tagakaanel ja ei tundunud üldsegi tuttav. Täitsa hämmastav, pärast lõpetamist, pidin tõdema, et ma ei olegi seda müsteeriumi kunagi näinud, veel vähem lugenud, mis oli meeldiv üllatus. Ehk on selliseid avastamata või kahe silma vahele jäänud pärleid teisigi ning Poiroti maailmas on jätkuvalt peidus mõned ägedad mõrvad, mida ma ei ole püüdnud meistrimehega koos lahendada. Peaks vist nimekirja tegema ja asja ühe süva uuringuga põhjalikult kätte võtma. Antud lugu aga üheks mu lemmikutest ei saanud. Ta oli pigem selline kesksmine oma põnevuselt, tegelastelt, meeldejäävuselt ja juhtumilt. Poiroti ennast oli süžees suhteliselt vähesel hulgal ning ta oli seekord piiratud sellise n-ö kaugelt vaatava kõiketeadja rolli. Ilmudes alguses, lõpus ja vahepealsetes võtmestseenides. Poirot ei olnud nii aktiivne osa tapmiste lahendamisel kui paljudes teistes raamatutes. Olin pettunud, et kõikide kahtlusaluste kokkutoomisetendust jäin ka ilma. Üleüldse tuli esimene avalikustamine, et kes kurjam on, kuidagi äkitselt, ilma põnevuspingeta ja nagu muuseas läbi mingi lambika olukorra. Teine oli juba parem, klassikaline Agatha Christie.

Kuigi antud loos ei astu üles ei Hastings ega Japp, on Miss Lemon mingis mõttes enam kaasatud kui teistes lugudes. Noh, vähemalt on seda tema õde, kes peaaegu, et peategelase rolli müsteeriumis paikneb. Tegevuskese on viidud üliõpilaspansionaati, kus ports värvikaid noori, mitmed neist välismaalased, on koondunud, et oma õpingutele keskenduda. Nagu alati, esitatakse lugejale mitmeid mitmeid karaktereid, kellede tausta ja saladusi hakatakse siis tükk tüki haaval lahti koorima. Üks hetk on tunne, et tapja on üks, järgmine moment aga teine. Loo juures oli veel huvitav, et tegelikult kaasati Poirot juba enne kui mõni mõrv aset leidis ning kõik algas suhteliselt süütutest, kuid äärmiselt kahtlastest vargustest. Põnev oli esmalt mõelda, et kes üldse ära tapetakse, siis, et kes on pahalane, ning et kas ehk veel keegi oma otsa võib leida, sest tavaliselt ei piirduta vaid ühe surnukehaga. Esialgu ei olnud info, et kes ja miks tappis, iseenesest, eriti paeluv, kuid selles loos oli mitmeid tahke ning, sügavamale süüvides, jõuti ikka kurjusepõhja välja küll. Ja kehtib reegel, et keda kõige vähem kahtlustad, siis see ongi tegija. Aga Agatha Christie suudab su iseendaga ja loogikaga nii krussi keerata, et sa lased tal ennast alati ja ikka ninapidi vedada. Kuigi, seekord, ma peaaegu, et kavaldasin ta üle, sest mõtlesin, et mida tema mõtleb kui teab, et mina sellest põhimõttest lähtun ja mida ta plaanib, et minu tähelepanu hajutada ning kärbseid pähe ajada. Ma muutun osavamaks, kuid meister jääb meistriks. P.S. Aitäh, Varrakule, et nad jätkuvalt uutes kuubedes krimiklassikat avaldavad. 

--------------------------------------

Pealkiri: Minu perekonnas on kõik kellegi tapnud
Autor: Benjamin Stevenson
Kirjastus: Rahva Raamat Kirjastus
Ilmumisaasta: 2024
Minu hinnang: 4/5

Krimka Austraaliast ja mis toimub Austraalias. Ei ole just tavapärane kombinatsioon, mis tegi loo veelgi erilisemaks. Tegu on täitsa asjaliku detektiivikaga, mis kiskus kaasa ja pakkus põnevust ning huvitavaid avalikustamisi kuni viimase leheküljeni välja. Ta on ka natuke selline teistsuguse lähenemisega raamat, mis on äärmiselt tervitatav ja mõjub värskelt. Lugu on eseteadlik ning autor jutustab seda otse lugejale, kõnetades toda ja esitades teost kui raamatut, mida ta ise just kirjutab. Süžee keskmes on tema enda pere ja mees ise paigutub otsekui Sherlocki, Watsoni ja suvalise loosse haaratud tegelase rolli. Ta katab kõik positsioonid. Kohe alguses tutvustab meie kangelane, Ernest, Ronald Knoxi detektiiviromaanide kümmet reeglit, kus on paika pandud põhimõtted, mida järgida, et kirja saada üks tõeliselt kvaliteetne mõrvalugu. Tema töö on, muide, raamatute kirjutamine, et kuidas kirjutada raamatut. Nt peab kurjategijat mainima juba alguse osas, kuid ei tohi tema vaatevinklist midagi edastada, detektiivil endal on keelatud olla mõrvar, õnnelikud õnnetused ei tohi kunagi uurijat abistada juhtumi lahendamisel ja kaksikud ei ole lubatud. Need kõik on igati loogilised ning, tõsi, iga ühe neist rikkumine kuidagi odavdaks ja teeks krimkat lahjemaks. Nagu petaks lugejat. Ernest viitab neile põhimõtetele konstantselt ja toob esile seda, kuidas ta nendest mööda hiilib või kuidas loos toimuv ikkagi ei eksi nende punktide vastu. Põhimõtteliselt, raamat on mehe jutustus toimuvast. Üks väga teravmeelne ja humoorikas ülevaade. Mis mulle teoses kõige enam meeldis oligi Ernesti hääl, tema nägemus ja see kuidas teda oli lihtsalt mõnus jälgida ning kuulata. Tekst oli mahlane ja krapsakas. Ta viskab kilde, muheleb, annab vihjeid, et mis peatükkides toimuvad tapmised, andes varakult märku, et seksi siis raamatus ei ole, jne. Äge!

See pidev koomika ja peategelase ebatavaline perspektiiv ei vähenda siiski pinevust ning toimuva tõsiseltvõetavust. Ühtlasi on romaan päris terav ja elektrit täis. Pere on ühisel puhkusel lumistes mägedes ning äkitselt avastatakse tundmatu mehe surnukeha. Ta on tapetud eriti võikal vanaaegsel viisil, kus ohvrid põlevad ja lämbuvad ilma tuleta, ning tagajärjeks, lisaks ilmselgele, must keel. Tähtis on teada, et see pere on eriti düsfunktsionaalne ning ilma asjata ei viita pealkiri, et nad ei hoia vajadusel tapmisest end tagasi ning liikmed ei ole just tavaliste killast. Kuigi ei tasu eeldada, et kõik külmaverelised mõrtsukad on, "tappa" saab ka muudmoodi. Kõigil on omad hädad, saladused ja keerulised suhted teistega. Keskseks teemaks on aga peategelase isa surm mitukümmend aastat tagasi ning sellele järgnenud ning selle ümber toimunud salapärased sündmused, valed ja petmised. Ja raha. Mäel oodatakse vanglast vabanenud peategelase venda, kelle sinna oma tunnistusega saatis just meie kangelane. Arvata võib, et see tõsiasi on tekitanud niigi haavatavas peres ohtralt paksu verd, kuigi Ernesti arvates käitus ta õigesti ja moraalselt. Olukord on aga palju komplitseeritum kui esmapilgul ja nagu sibul hakkava kihid vaikselt lahti kooruma ning, mida Ernest arvab alguses, seda lõpus enam kaugeltki nii ei ole. Juhtuvad veel mõned surmad, Ernest püüab koos kaaslastega kogu asja lahendada ning midagi väga väga kahtlast toimub ümberringi ning keegi valetav ja salatseb. Pigem kõik teevad seda. Mulle meeldis ka, et peategelane on teadlikult õhinas, et saab finaaliks kogu rahva kokku ajada ning nagu Poirot kogu toimuva paljastada. Võttes üks haaval ette kõik tegelased ning paljastades kurjami. Kes oli täitsa üllatav tegelane, keda ma kahtlustasin, et kuidagi on seotud, kuid mitte nii. Pluss punktid selle, mitte just geniaalse, kuid konteksti kohta ootamatu laheduskäigu eest. Põhimõtteliselt, tõesti hea krimilugu, mis oma pineva süžee ning muheda koomikat tabava peategelase jutustamisega, oli täitsa lust lugeda. 

--------------------------------------

Pealkiri: Monogrammimõrvad
Autor: Sophie Hannah
Kirjastus: Varrak
Ilmumisaasta: 2014
Minu hinnang: 3.5/5

Kas on üldse võimalik taasluua Agatha Christie legendaarseid karaktereid? Poirot ja Marple on ikoonid, ning kesised katseid neid uuesti elustada ei ole teretulnud. Samas, nad ei ole keerulised tegelased keda kopeerida, sest neil on oma kindel viis, maneer, lähenemine, sõnavara, olemine. Nad on suht konkreetse raamistikuga, mis teeb nende ülevõtmise hõlpsamaks. Ma arvan, et Sophie Hannah on hallide ajurakukestega vuntsi suhteliselt edukalt ellu äratanud. Peamine on see, et kas lugejat veendakse ning, mulle jäi küll mulje, et loen originaaloomingut, mitte jäljendamist. Mitmed võtted ja erinevad lähenemised olid täitsa sarnased Poiroti eelnevatele müsteeriumitele. Nt see, kes sa arvad, et kurjam kohe kindlasti ei ole, siis see isik just kipubki mõrvar olema, ning finaaliks rahva ilusti kokku toomine, et, esmalt, kõiki ruumisolijaid süüdistada ja nende potentsiaalseid võimalusi tapatöödeks ning motiive tutvustada, ja siis, järsult, prauhhdi!, tegelik pahalane paljastada. Enne seda pakutakse lugejale ohtralt vihjeid ning killukesi puslest, mida ma üldiselt kunagi täienisti tõeseks juhtunu ülevaateks kokku panna ei suuda, kuid mis Poiroti peas alati tükk tüki haaval selgeks pildiks valgub. Isegi kui lugeja ei jõua alati järele ning vajab seda grupile suunatud avalikustavat lõppvaatust. Peab tunnistama, et minu jaoks oli raamatu lahenduskäik üpris keeruline ning ei olnud kerge hoida sõrme pulsil. Mitu tassi oli, kust need tulid, kus ja kes neist jõi, kas üldse jõi, kuhu nad kadusid, kas mürk oli nende sees või mitte, jne. Mul hakkas pea ringi käima, et kuhu etappi me nüüd nende tassidega seoses välja oleme jõudnud. Liiga palju infot ja detaile üleüldse.

Uue generatsiooni Poiroti sarja esimene raamat algab sellega, et meie kangelane kohtab kohvikus naist, kes on hirmul ja arvab, et teda enam peatselt siin ilmas ei ole. Samaaegselt anus ta, veidralt, et keegi ei hakkaks midagi uurima ning ta on kõik sajaga ära teeninud. Siis leitakse hotellist kolm laipa ning Poirot on veendunud, et need kaks intsidenti on omavahel seotud. Loomulikult on, ning urgitsedes sügavame, tuleb välja, et kõik isikud on kuidagimoodi kaasatud olnud ühe preestri ja tema naise surma mitmeid aastaid tagasi. Müsteerium oma olemuselt ja taustaloolt, ütlen ausalt, ülemäära intrigeeriv ei olnud, pigem oli süžees fookus tehnilisel kui skandaalsel ja suhetel põhineval. Samas, oli krimi ämblikuvõrk hästi konstrueeritud ning üles ehitatud, vaatamata mu varasemale kriitikale, et ehk kukkus kogu kompott liiga komplitseeritult välja. Ma ei olnud rahul ka Poiroti detektiivist partneri, Catchpooliga, kes tundus kuidagi eriti tohman, pime ja kuidagi saamatu. Jah, geeniuse kõrvale on vaja tavaintellektiga võrdlusmaterjali, et lugeja oskaks ennast kellegagi samastada, kuid seekord jäi kahe isiku aju võimekuse vahele liiga pikk kuristik. Ebaühtlus paistis eriti intensiivselt silma ja see mulle ei passinud. Ehk muutub Catchpool tulevastes osades natuke teravamaks pliiatsiks, sest see on kindel, et järjed võtan raudselt ka ette. Ei saa ju võimalust kasutamata jätta, et oma ühest lemmikumast krimkakangelasest veel ja veel uusi ning värskeid lugusid kuulda.